Alganud on koige raskem nadal siiamaani, sest ma otsustasin vaatamisvaarsustega tutvuda. Eile siis nagin ara Riigikogu hoone, kuhu uritasin sisse saada aga see ebaonnestus. Ma sain aru, et hoonesse ei tohi siseneda, sest autojuht utles no entering, no,  aga ma ei tohtinud varavast sisse minna. Uritasin kull seletada, et tahaks paar pilti teha voi siis natuke jalutada, aga No Maam. Kardetakse terrorismiohtu.

Parast seda laksin mingit parki vaatama. Tapselt selline tunne, nagu botaanika aias oleks. Alles nuud sain ma aru, et kui ma tanaval konnin, siis vaadatakse ikka pikalt jargi, pikalt. Karjutakse paar sona hindi voi, mis keeles ikka jargi ka.

Iga paev natuke vaatamisvaarsusi ja juba oled nii vasinud, et hommikul ei taha enam. Ohtul kui ma koju joudsin, siis lapsed olid nii onnelikud, et jess nuud saab mangida. No ma siis mangisin nendega natuke, oeldes kogu aeg, et ma ei joua enam, aga see ei lainud labi.

Tana jatkub see trall. Aga mul pole orna aimugi, kuhu ma lahen, sest mulle oeldakse koike viimasel hetkel. Voi, kui tunned huvi oeldakse hindi keeles midagi, ja siis vist see ongi see koht kuhu ma lahe, huvitav. Mulle meeldivad ullatused, aga mitte teadmatus :). Kaisin eile veel juuksevarvi testimas, olen kull mitu korda kusinud, et mis varvi siis, aga ei oelda, midagi tumedamat, vist.

Nagin eile ahvi.